Mida õpetas 2021. aasta 2021 kilomeetrit?

Jukka Toijala - Reigo Kimmel 2021

21. detsembril 2021 lõpetasin koos Eesti korvpallikoondise peatreener Jukka Toijalaga kogu aasta väldanud võistluse, mille eesmärgiks oli kokku saada täpselt 2021 jooksukilomeetrit. Eesmärk sai täidetud ja nagu Jukka ütles, siis “Will not run a single meter more this year!” 

Matemaatiliselt ja lihtsustatult tähendas see, et sisuliselt igal nädalal jooksime maratoni. Tegelikult ei jooksnud ma mitte ühtegi täispikka maratoni, kõige pikem distants oli 3. septembril joostud 17 kilomeetrit, mida tegin vaid seetõttu, et saaksin Tallinna Maratoni 42km virtuaaljooksu septembri esimese kolme päevaga tehtud ja olin mõneks päevaks maratonitabelis medalimees.

Minul tuli jooksukordi kokku umbes 180 ehk umbes-täpselt pool aastat ehk iga teine päev. Keskmine tiir oli ca 11km. Jukkal tuli trennipäevi üle 200, sest tema keskmine tiir jäi alla 10km. Eks ma olen raskem, paksem ja laisem, kuid vähemalt sama vastupidav.

Poole suvega ainult poolmaraton?

Mai lõpust juuli keskpaigani tegin vaid kaks jooksutiiru, mis tõi kokku 21 kilomeetrit ehk ühe poolmaratoni. Üks põhjus oli see, et olin graafikust ees (juba 28. maiks sain esimese tonni tehtud), teine põhjus see, et olin laisk, täpsemalt töökas, sest algas suvine 3×3 sari, kolmas see, et oli kuumalaine … ja kas maailmas on üldse mõni inimene, kes ei leia põhjust, miks ei saa jooksma minna?

1202 või 2021 kilomeetrit?

Tegelikult ei olnud mul 2021. aasta alguses mingit suuremat plaani, kuigi juba 2. jaanuaril tegin pea 16km jooksu, mille eesmärk oli GPSi abil joonistada jooksutoss. Välja tuli rohkem suusasaabas. 

GPS Suusasaabas

Kui olin mõned tiirud veel teinud, siis otsustasin osaleda Liis Arula üleskutses joosta 2021. aastal kokku 1202 kilomeetrit. Selleks pidin alla laadima Nike Run äpi ja kui sain andmed oma Stravaga ühendatud, siis avastasin, et olin jaanuari keskel oma 76 kilomeetriga selles grupis esikohal. 

Esikoha hoidmine oli mõnus motivatsioon, edaspidi hoidsin jooksu ajal mõlemad äpid telefonis lahti. Jaanuari teises pooles kohtusin Rotermanni Golden Clubis Eesti korvpalli peatreener Jukka Toijalaga, kellega juhuslikult tuli jutuks ka jooksmine. Selgus, et mul oli sel hetkel 155 ja Jukkal juba 159 kilomeetrit seljataga. Ütlesin, et vaatame jaanuari lõpus, kus selguski, et ma sain kokku 204, Jukkal 201. Sellest sai alguse igakuine traditsioon, kus kuu alguses pidi kaotaja tooma Eesti Korvpalliliitu tordi.

Kuigi juba siis saime aru, et 200 kilomeetrit kuus joosta ei pruugi iga kuu õnnestuda, tegime kalkulatsioonid, et kui ühes kuus joosta 168 kilomeetrit, siis saaks aasta lõpuks 2021km kokku.

Esimesed viis kuud läksid päris hea tempoga, kuna mingil hetkel võtsin plaani, et 28. maiks ehk oma 41. sünnipäevaks võiks tuhat ära teha. Mõeldud-tehtud. Päev pärast sünnipäeva algas 3×3 korvpallisari, oli palav ja veel vähemalt sada vabandust, miks hästi alanud jooksuaasta jäi pea kaheks kuuks pausile. Liisi üleskutse sain tehtud alles augustis ja esimene lõpetaja ma siis enam ei olnud. 

Jukkale jõudsin järele alles detsembri alguses. Jõulupeol leppisime kokku, et oma viimased jooksud teeme samal päeval ehk jätame selle aasta jooksuvõistluse lõpptulemuse viiki. Vaatasime, et 21. detsember 2021 on selleks numbriliselt sobiv, pealegi oli tegemist korvpalli 130. sünnipäevaga

Mida õpetas 2021 jooksukilomeetrit?

Jooksutrenni tuli kokku üle 200 tunni, mille jooksul umbes 150 tundi jõudsin välja mõelda igasugu häid mõtteid, e-mailidele vastuseid ja muid põnevaid teemasid. Umbes 50 tundi lõi ahv peas trummi ehk ei mõelnud absoluutselt mitte millelegi.

Aga mõtelda on mõnus, millest ka mõte oma 2021 kilomeetri kogemusi pikemalt jagada.  

Siit saab ainult tõusta

Kõige raskem on uksest välja saada

Võib kõlada klišeena, kuid see ongi nii – kõige raskem on teha esimene samm ehk saada uksest välja. Neid kordi, kus see samm tegemata jäi, oli sel aastal piisavalt. Enda jaoks leidsin lahenduse, kus pea mõtleb milleski muust ja keha paneb samal ajal spordiriided selga. Siis mingi hetk vaatad esikupeeglist spordiriietes olevat paksu, kellel siis juba palju valikuvariante ei ole. 

Tehnikavidinad on lahedad

Minu peamiseks spordiäpiks on Strava, sest selles on kõik võimalused, et lisaks jooksmisele kirja panna ka rattasõidud, Tartu suusamaraton või Võhandu kanuumaraton. Strava näitab, kas oled oma aastasest eesmärgist 33km ees või 52km taga. Näed, mida on teinud sõbrad, saad neile kudoseid ja kommentaare visata, oma jooksusegmente luua ning teistega võistelda.

Üks huvitav Strava lahendus on Local Legend, kus mõnda rada viimase 90 päeva jooksul kõige rohkem kordi liikunud inimene saab legendiks. Finišisirgeks sain selle tiitli “SynLab – surnuaed“, “Vee Renni” ja ühel lõigul Järvevana teel ajutiselt enda kätte. Päev pärast finišit olen ühel lõigul juba legendistaatuse kaotanud ning aasta lõpuks ilmselt ka teistel. 

Strava on ka parim lahendus, millega GPS kunsti teha

Käel kannan Fitbiti kella, mis mõõdab nii samme, und, südamelööke ning on ühendatud Fitbiti äpiga, kuhu sõidavad sisse andmed ka Fitbiti kaalult. Viimased on aasta jooksul liikunud nii üles kui alla, kuid aasta kokkuvõttes on enne jõulusöömaaega õnneks 3-4kg miinust.

Kasutasin mõnda aega ka Nike Run äppi, kuid see jooksis tihti kokku, võttis palju akut ja ei ole kindlasti nii hea kui Strava. Selles meeldis mulle vaid lahendus, mis iga kilomeetri tagant andis heli abil teada nii kauguse kui ka keskmise kiiruse. Ja mõnikord ütles äpp pärast raja läbimist mõne motivatsioonisõna näiteks: “Coach Bennett here. Look what You did! Now I have to go to run.” 

Ei ole halba ilma

Võimalik, et kõige halvem jooksuilm on suvel mõne kuumalainega. Lumesajus on palju parem joosta kui 30-kraadises päikeses. Veebruaris oli üks jooks, kui sadas jäävihma, pussnuge ja tuul oli vastu. Koeri õue ei lastud. Enam hullemat ilma ei saa olla. Aga kokkuvõttes tasub üks väga halva ilma jooks teha, sest hiljem ei saa vabandada, et täna on halb jooksuilm. 

Ma juba olen trennis

Kui lähed korvpallitrenni või jõusaali, siis sa kõigepealt LÄHED. See tähendab, et pakid asjad, siis lähed. Mõni aeg hiljem jõuad trenni. Pärast TULED trennist tagasi.

Kui lähed õue jooksma, siis uksest välja astudes sa juba OLED trennis, ei pea enam kuskile minema. Ja pärast trenni ei pea ka koju tagasi TULEMA, sest sa oled juba kodus. 

Jooksmine on kindlasti igavam sport kui korvpall, kuid sellel on oma eelised. Ka näiteks aeg ja koht. Mõnikord ei viitsi tund aega ainult sellele kulutada, et trenni minna ja sealt tulla. Aeg ehk selle puudus on enamus inimestel peamine põhjus trenni mitte teha.

Puhkusel jooks?

Puhkus on puhkus. Sel ajal puhatakse ehk süüakse, juuakse ja puhatakse, mitte ei joosta! Ometigi suutsime oktoobris nelja pere grupireisil Portugalis ja Assooridel 10 päevasest reisist leida viis korda selleks aega. 

Nägime oluliselt rohkem Portimao lõunarannikust, Assooride kiviaedadest ja Lissabonist, kus muidu üks kuju, kus üle poole metallist on perse läinud, oleks ilmselt jäänud avastamata. 

Puhkusejooks
Puhkusejooks
Puhkusejooks

Peale hommikust jooksutiiru maitsevad ka söögid ning puhkuseks mõeldud karastusjoogid oluliselt paremini. Koguni nii palju, et kodus tagasi kaalule astudes olin kolm kilo rikkam. Pekki läks, aga olin sellega arvestanud.

Võta sõber kampa

Kui finišisirge välja arvata, siis Jukkaga ma sel aastal kordagi koos ei jooksnud. Samas, puhkusel ei andnud ma palju variante hommikul Magnusele ning viimase paari kuu jooksul olen tiire teinud peamiselt koos Mait Malmsteni kehadublandiga. 

Mitmed jooksud olen teinud täna oma sünnipäeva tähistava abikaasaga, kes regulaarseid jooksutiire on teinud juba aastaid. Ma sain end uksest välja aetud alles 2020 novembris.

Andre Allese
Liina ja Reigo

Mõnikord, kui ei viitsi, on parem kui keegi annab jalaga tagumikku ja teepeal juttu rääkides lendavad ka kilomeetrid kiiremalt. Aga tihti oli motivatsiooniks ka see, et Jukka oli minust üle poole aasta mõned kilomeetrid alati eespool.

Mis saab 2022?

20 aastat tagasi sõitsin oma esimese Tartu Maratoni. Puusuuskadel ja esimest korda üldse suuskadel, otse peolt jne. Finišis lubasin, et mitte kunagi enam. 

2009. aastal sõitsin oma esimese Võhandu Maratoni. Vähemalt kanuuga olin varem sõitnud, aga mitte 18 tundi järjest. Finišis olin nii väsinud, et ei suutnud isegi välja öelda, et mitte kunagi enam. 

2010. aastal jooksin esimest korda üle 5 kilomeetri, kui korvpalliga jooksin läbi Tallinna Maratoni 42km.

Tänaseks olen suusatanud 12 Tartu Maratoni, mölatanud vähemalt 7 Võhandu Maratoni ning põrgatanud vähemalt 3 Tallinna Maratoni. Ootan huviga jaanuari, kui saab Võhandule regada, Tartu Maratoni otsustan siis, kui selge ka see, kas lumi maas, kuid Tallinna oma teen ilmselt jälle enne virtuaalselt, sest võistluspäeval olen kohapeal abis.

Järelikult tuleb 2022. aastal ka 2022 kilomeetrit ära teha, kuid päris kindlasti ma ei viitsi pool 2022. aastast joosta. Seetõttu lähevad 2022. aasta 2022km arvestusse kõik füüsilist tegevust nõudvad kilomeetrid ehk lisaks jooksmisele ka jalutamine/matkamine, rattasõit, suusatamine, aerutamine, ujumine ja mitmed muud kilomeetrid kokku. 

Olen selleks loonud Strava klubi, milles hetkel on kuus liiget, kuid kuhu kõik on oodatud liituma. 

2022 kilomeetrit 2022

Üks selle klubi liige, kelle puhul olen näinud, et Morning Ride oli 220 kilomeetrit, võib tõenäoliselt juba 10. jaanuariks lõpetada, kuid igaüks, kes on võimeline päevas kuus kilomeetrit kõndima, suudab selle endale uue aasta eesmärgiks võtta. Päevas kuus kilomeetrit kõndida on maksimaalselt üks tund. Sama tee ka aeglasemal rattasõidul on alla poole tunni. Mõni päev kõnnid, mõne korra jooksed või sõidad rattaga, 5% teekonnast saad kätte ühe päevaga Võhandu Maratonilt jne.  

2022km läbimine peaks olema täiesti reaalne plaan 2022. aastaks. Aga seda lubadust on mõistlik anda aastavahetusel, senikaua võib vabalt puhata ja kõhud täis süüa. Lubadusega saad liituda siit